Kopeerimine

Ma tegin uue avastuse. Kandsin improt oma eraellu ning tulemuseks oli avastus, mis võimaldab olla mul õnnelikum ning vältida olukorda, kus keegi hea inimene mulle närvidele käib.

Nimelt improstseenides kasutatakse tihti ühe trikina oma partneri kopeerimist ja samastumist, et luua platvorm. Kui seda oskuslikult kasutada, on see vahend, et saada paremat stseeni. Kopeerime karakterit, perspektiivi ja energiataset.

Nüüd, kuidas see mind eraelus aitas. 19. mail peale ühte järjekordset esinemist jäin ma Tormi poole ööbima, kuna ei viitsinud koju minna. Ma olin võrdlemisi väsinud ja madala energiaga, Tormi seevastu üsna elav. Me tegime õhtusööki. Kui Tormi tuli kööki ja näitas mulle oma nägemust Tabasalu ossist, ta lõugas ja mölises, käies mulle tõsiselt närvidele. Ma tahtsin teda persse saata ja millegagi visata, kuna olin väsinud ja ei viitsinud temaga jaurata. Siiski ei soovinud ma Tormi loovust, mis oli avatud, rünnata ja seda sulgeda ning tekitada ebamugavust talle. Lisaks siis oleksin mina see jobu. 

Ma võtsin vastu teistsuguse otsuse- ma kopeerisin Tormit, ma hakkasin tegema sama asja: lollitama ja Tabasalu ossi mängima. Minu üllatuseks oli mul lõbus. Kopeerides tema oleku sain ma ka temaga samal tasemel oleva energia. Ma polnud enam väsinud ja närvis, vaid meil oli ülilõbus. Nüüd olen seda praktiseerinud teadlikumalt ning see töötab. Kopeerides endast energilisemaid inimesi, muutun ka mina energilisemaks.

Ma olen märganud inimesi, kes nii ei käitu. Vastupidiselt nad sõimavad nendel, kel on hetkel lõbus, näo täis ning toovad enda masendavasse maailma. Nad sunnivad sind enda viletsat olekut kopeerima. 

Kui sa näed kedagi lõbutsemas, siis ainuke võimalus sellest osa saada on nendega ühineda. Sul on valida, kas olla see, kes kopeerib ja saab lõbust osa või see, kes surub maha kõigi teiste energia ,ning see, keda seltskonda hea meelega ei oodata.

Mõttelend

Oma esimese postitusena tahaksin jagada teiega paari mõtet, mis mul peas on pikemat aega olnud.

Mida sa kardad? Kõigil meil on omad salajased hirmud, millest tihti keegi kas ei taha või julge rääkida. Fakt, mille ma õppisin alles hiljuti, on see, et seni kuni meil on hirm millegi ees, saab meid kontrollida. Me teeme ükskõik mida, et selle hirmuga mitte vastakuti seista. Kõige levinum hirm on surm. Me kardame surra, kuigi keegi ei tea kindlalt, mis meist tegelikult peale seda saab. Sama kehtib ka impro stseenides. Me ei tea kunagi mis hakkab laval toimuma, enne kui see juba toimub. Nagu ka oma elu, saab impro stseene vaadata ainult läbi tahavaate peegli, sest keegi ei tea ja näe kindlalt, mida toob tulevik.  Kui me kardaks liikuda edasi oma stseenides samamoodi nagu paljud meist kardavad seda elus, algaks stseen ilmselt kartuli koorimisega ja lõppekski paari minuti pärast seal samas. Sain hiljuti võitu oma viimasest hirmust - surm. Seda kõike tänu budismi ja Alan Wattsi loengute abile. Ma tunnen ennast laval ja igapäevaelus mitu korda vabamalt ja ma suudan teha kõike mida ma vaid tahan. Ainult siis, kui me ei karda enam midagi, oleme me me suutelised tegema kõike mis tahame. 

Elu on mäng ja tihtipeale inimesed võtavad seda liiga tõsiselt. Minnakse tööle sinna kus saab või ülikooli lihtsalt sellepärast, et ühiskond seda soosib. Me oleme selles rutiinis ära unustanud elu nautida ja oma unistusi täita. Minu unistus on saada professionaalseks meelelahutajaks ja läbi selle pakkuda inimestele meelelahutust ja vaheldust igapäevaelust. Raha on vaid boonus selle asja juures, mida ma saan kasutada oma perele leiva ostmiseks ja samas ka abivajajate aitamiseks.

Ma pole kunagi tahtnud olla see inimene, keda keegi kardaks või põlgaks. Samas ma ei näe, et peaksin ka kellelegi pugema hakkama või neil järgi jooksma, et nende tähelepanu või nõusolekut saada. Maailmas on piisavalt vihkamist, mis levib kiiremini kui katk, ja ma ei näe, et peaksin seda juurde tootma. Pigem just leevendama. Ma tean, et raske on olla õnnelik kui me oleme Eestis igapäevaselt ümbritsetud kaasmaalastest, kes vaatavad meile otsa näoga "Mida p*rset sa siin õitsed?". Sellepärast kutsungi ülesse igat ühte kes seda loeb, olema igapäevaselt nii positiivne kui suudab. Te näete ja veel enam tunnete vahet. Inimesed, kes leiavad igapäevaselt huumorit ainult teiste ebaõnnestumistest või vigadest, on õnnetud inimesed. Nad harjuvad ära vigade nägemisega ja selle tõttu näevad neid üha enam ka endas. See on surnud ring ja nende elu hakkabki koosnema vaid vigade nägemisest.

Me oleme nagu puuoksad. Kui me oleme eraldi, lebame lihtsalt maas, aga kui me paneme kaks tükki kokku, seisame me tugevalt püsti ja toetame üksteist. Mõelda veel, mida me suudame teha kui paneme kokku juba kolm või enam oksa. Ma arvan, et kui panime kokku pundi tugevaid oksasid, sündiski sellest Improgrupp Improkraatia.

Lõdvestunud

Ma tahan öelda, et lõdvestunud impronäitleja on võitmatu. Ma tahan öelda, et lõdvestumine tuleneb enda usaldamisest, ajavõtmisest, vabanemisest soovist olla särav ning kontrollida. Las kaos juhib sind, mine ja riski. 

Hoia oma käe kõiki lihaseid pinges ning las keegi proovib seda liigutada. Sinu eesmärk on kätt paigal hoida. Nüüd las olla su lihased lõdvestunud, kuid sinu eesmärk on endiselt olla vastu käe liigutamisele. Kummal juhul on su käe jõud suurem. Kui sa just Terasmees ei ole, siis lõdvestunud asendis on su käsi tugevam, kuna käe liigutamisele reageerivad ainult need lihased, mis on vajalikud käe paigalhoidmiseks. 

Kui te saite katsest aru, siis mõistate, et lõdvestunud seisund annab sulle valmisoleku. Sa oled täpsem ja tugevam, kuna jõud, mida sa rakendad on fokuseeritud. Sama printsiip on ka improlaval. 

Olles stseenis ma ei mõtle hetkest kaugemale. Ma olen lõdvestunud ning reageerin ning suunan oma jõu täpselt, fokuseeritult. Stseenis ma ei keskendu oma partneri sõnadele. Sellisel juhul läheks suur kogus informatsiooni minu jaoks kadunuks. Ma keskendun oma partnerile ja tema tegevusele, olgu see keskkonna loomine või karakteri omadused. Ma olen lõdvestunud, ma usaldan, ma riskin, ma ei karda, ma proovin, ma annan, ma võtan, ma toetan, ma olen lõdvastunud. Mis ikka saab halvasti minna?

Väline ja sisemine pool

Kui ma olin sõjaväes, siis lugesin läbi  raamatu "Truth in Comedy". Ma hakkasin mõtlema oma seniste stseenide peale. Mida ma oleksin saanud paremini teha? Mängisin ühte stseeni peas mitu korda läbi ja lihtsalt püüdsin oma tegevust analüüsida kõrvaltseisja pilguga. Ma tegin suure avastuse. Mulle oli alati öeldud, et ma olen stseenis liialt domineeriv, kuid alles sõjaväes sain sellest aru. Praegu ma tegelen, et sellest vabaneda. Ma võin sulle öelda, miks ma seda teen. Ma kardan, et stseen, kus ma olen, ei ole lahe. Ma ei suuda veel vajalikul määral oma partnereid usaldada. Sellega ma tegelen. Näed kui kaugele see on karakteri loomest ja laulus riimide tegemisest. Need kaks viimast on välimised pooled, jäämäe tipp, kuid mina usun, et parimaks saad siis, kui sa saavutad ülima vabaduse läbikukkumise hirmust.

1. akadeemia

Äärmiselt meeldiv nädalavahetus, veeta aega inimestega, kes on nagu sina. Me olime kaks päeva nagu mingis ususektis, veetsime kogu aja koos. Meie esimene proovipäev kattis ära grupitunnetuse, lavalise liikumise, beatboxi algtõed, tahan Silverit selle eest tänada, tegin kirjutamise hetkelgi biiti. Mina rääkisin oma töötoas tähelepanu olulisusest, luban järgmine kord teen seda põnevamalt ning minu meelest selle päeva kõige õpetlikum osa: loo rääkimise 1. töötuba, mille viis läbi Martin. Tõesti nautisin sealseid stseene. Meie eesmärk oli teha halbu stseene ning teha tegevusi, mis tavaliselt stseenid igavaks muudavad, kuid päris tihti kukkusime läbi ja stseenid tulid huvitavad. 

Õhtul oli meil üldkoosolek meie improstaabis Andrese juures, kus rääkisime oma elulugusid, kahjuks Martin, Rauno, Tormi ja Toivo katsid oma elulooga kogu õhtu, eriti Martin, kui ta autobiograafia ilmub, siis olge ettevaatlikud.

Teine päev algas vara, mulle küll mitte nii vara kui esimene, kuid siiski. Martin tutvustas meid hääle- ja diktsiooniharjutustega, miim ja peale lõunat tutvustasin mina karakteri loomist. Naljakas kui lihtne võib mõni asi olla. Meie imelise nädalavahetuse lõpetas Short-Formi töötuba, mis võttis kokku kõik omandatu ja andis võimaluse lihtsalt mängida ja naerda. Kahjuks olime selleks liiga väsinud. Äkki järgmine kord sel ajal musitseerida koos.

Suur tänu kõigile ja edu koduste ülesannetega, te motiveerisite mind väga nii et ma olen nüüd kaks päeva järjest ärganud 7.30 ning tegelenud kõigega mis teeks mind veel paremaks.

Huumori Preestrid

Ahhhoiiii,

Mina olen Tormi ja ma pean koos Raunoga seda blogi. Ma tegelen alatest 2011 jaanuari kuust  improga. Ma mäletan siiani, kuidas ma koos Martiniga läksin Improgrupp Jaaa katsetele, ning peale meie oli veel 1 tüdruk seal. Martin veel kõndis kepiga, kuid põhiline on see, et kõik arvasid, et ma mingi 30. Põhjust lihtne, ma kandsin oma vööl telefoni kotti ning käisin parasjagu tööl sel ajal. Naljakad mälestused... Ma olin vahepeal 6 kuud tööl Tartu Linnavalitsuses turvamehena, ning see tõttu sain impro teha ainult pärast tööd ja NV-del. Enamasti oma ette tehes harjutusi ning vahel Martini ja Raunoga kokku saades. Miks ma üldse improt teen? Vot sellele küsimusele tean ainult üht vastust ja see on vist see, et ma olen loodud improtama. See on nii minu isiksusele sobiv, et paremat asja leida ei saa lihtsalt. Raske kirjeldada, aga inimesed, kes mind teavad mõistavad seda.
Mõtlesin, et oleks paras hetk lisada siia üks vana hea Improgrupp Jaa nime alt tehtud esinemise video klipp, kus me teeme Barman mängu. Oi kus me nägime vaeva ja piinasime inimeste kõrvu! Kuid varsti me oleme normaalsed!

Anname aga endast kõik parima, et saavutada oma Chicago unistus! Sellepärast ma lähen nüüd tegelema koolidele esinemiste pakkumiste edasi tegemisega.

Ma tean, ma saan aru

Ma olen tegelenud improvisatsiooniga alates aastast 2010. Kaheksa kuud selles perioodist olin ajateenistuses. Ma käisin 2012 aasta suvel Chicagos seda kunsti veel eraldi õppimas. Ma olen oma teekonna algul ja rännak on pikk, see on kindel. Mulle räägiti Chicagos, et improstseenid, mis ebaõnnestuvad, lähevad aia taha juba esimese kümne sekundiga. Mulle ja mu klassikaaslastele rõhutati, kui oluline on tähelepanu stseeni algul. Minu suur eeskuju ja austatud õpetaja Trent Pancy ütles oma töötoas 2011 aasta augustis, et esimene repiilk ongi sinu stseen. Jah, ma olin seda kuulnud, mulle oli seda öeldud, ma teadsin seda. Ma mäletasin seda. Siiski ei saanud ma sellest päriselt aru. Ma arvasin, et sain, kuid ei. Kaugeltki mitte ja minu suurimaks möödalaskmiseks oligi mõtteviis, "Ma tean, ma saan aru." 

Mina ja Mihkel tegime kahekesi proove just enne aastavahetust ja kuna me olime kahekesi, siis otsustasime teha palju sooloharjutusi ning stseeni alustamist. Me analüüsisime igat tegu nii põhjalikult kui oskasime. Miks see oli hea ja see mitte? Siis see juhtus. Ma sain aru, et ma polnud siiani ikka mõistnud, mida tähendab partneri kuulamine. Ma ei taha siin kirjutada ja analüüsida tähelepanelikkust, vaid mõtteviisi "Ma tean, ma saan aru" See on kogu õppimise alus minu meelest. Ma arvasin, et tean midagi ning ei tegelenud sellega enam, kuid lähemal uurimisel selgus, et teadmisel ja mõistmisel on vahe ja vahe seisneb selles, kas sa oskad seda rakendada või mitte. Saades paremat aimu, mida tähendab partneri kuulamine stseeni algul, muutusin ma paremaks impronäitlejaks. Siiski ma rõhutan, et ma ikka ei mõista seda täielikult, vaid mul on lihtsalt parem ettekujutus. Vähemalt ei korda ma seda sama viga. 

  "Õppijad pärivad maailma, aga kõiketeadjad elavad maailmas, mida enam ei eksisteeri" 

(Eric Hofferile)