Huumori Preestrid

Ahhhoiiii,

Mina olen Tormi ja ma pean koos Raunoga seda blogi. Ma tegelen alatest 2011 jaanuari kuust  improga. Ma mäletan siiani, kuidas ma koos Martiniga läksin Improgrupp Jaaa katsetele, ning peale meie oli veel 1 tüdruk seal. Martin veel kõndis kepiga, kuid põhiline on see, et kõik arvasid, et ma mingi 30. Põhjust lihtne, ma kandsin oma vööl telefoni kotti ning käisin parasjagu tööl sel ajal. Naljakad mälestused... Ma olin vahepeal 6 kuud tööl Tartu Linnavalitsuses turvamehena, ning see tõttu sain impro teha ainult pärast tööd ja NV-del. Enamasti oma ette tehes harjutusi ning vahel Martini ja Raunoga kokku saades. Miks ma üldse improt teen? Vot sellele küsimusele tean ainult üht vastust ja see on vist see, et ma olen loodud improtama. See on nii minu isiksusele sobiv, et paremat asja leida ei saa lihtsalt. Raske kirjeldada, aga inimesed, kes mind teavad mõistavad seda.
Mõtlesin, et oleks paras hetk lisada siia üks vana hea Improgrupp Jaa nime alt tehtud esinemise video klipp, kus me teeme Barman mängu. Oi kus me nägime vaeva ja piinasime inimeste kõrvu! Kuid varsti me oleme normaalsed!

Anname aga endast kõik parima, et saavutada oma Chicago unistus! Sellepärast ma lähen nüüd tegelema koolidele esinemiste pakkumiste edasi tegemisega.

Ma tean, ma saan aru

Ma olen tegelenud improvisatsiooniga alates aastast 2010. Kaheksa kuud selles perioodist olin ajateenistuses. Ma käisin 2012 aasta suvel Chicagos seda kunsti veel eraldi õppimas. Ma olen oma teekonna algul ja rännak on pikk, see on kindel. Mulle räägiti Chicagos, et improstseenid, mis ebaõnnestuvad, lähevad aia taha juba esimese kümne sekundiga. Mulle ja mu klassikaaslastele rõhutati, kui oluline on tähelepanu stseeni algul. Minu suur eeskuju ja austatud õpetaja Trent Pancy ütles oma töötoas 2011 aasta augustis, et esimene repiilk ongi sinu stseen. Jah, ma olin seda kuulnud, mulle oli seda öeldud, ma teadsin seda. Ma mäletasin seda. Siiski ei saanud ma sellest päriselt aru. Ma arvasin, et sain, kuid ei. Kaugeltki mitte ja minu suurimaks möödalaskmiseks oligi mõtteviis, "Ma tean, ma saan aru." 

Mina ja Mihkel tegime kahekesi proove just enne aastavahetust ja kuna me olime kahekesi, siis otsustasime teha palju sooloharjutusi ning stseeni alustamist. Me analüüsisime igat tegu nii põhjalikult kui oskasime. Miks see oli hea ja see mitte? Siis see juhtus. Ma sain aru, et ma polnud siiani ikka mõistnud, mida tähendab partneri kuulamine. Ma ei taha siin kirjutada ja analüüsida tähelepanelikkust, vaid mõtteviisi "Ma tean, ma saan aru" See on kogu õppimise alus minu meelest. Ma arvasin, et tean midagi ning ei tegelenud sellega enam, kuid lähemal uurimisel selgus, et teadmisel ja mõistmisel on vahe ja vahe seisneb selles, kas sa oskad seda rakendada või mitte. Saades paremat aimu, mida tähendab partneri kuulamine stseeni algul, muutusin ma paremaks impronäitlejaks. Siiski ma rõhutan, et ma ikka ei mõista seda täielikult, vaid mul on lihtsalt parem ettekujutus. Vähemalt ei korda ma seda sama viga. 

  "Õppijad pärivad maailma, aga kõiketeadjad elavad maailmas, mida enam ei eksisteeri" 

(Eric Hofferile)

Pedagoogiline seminar

"Kes teist on näinud improvisatsioonilist teatrit?" küsisin ma saalisolijate käest ja minu üllatuseks tõstsid üle pooled käed. "Kus ja kes on teile esinenud?" olin ma hämmeldunud sellisest tulemusest ning ma kuulsin hüüdeid nagu Improgrupp Jaa! ning Viljandi tudengite teatripäevad. Sellist vastuvõttu poleks ma osanud oodata. Tavaliselt ei tea keegi ei meist ega improst midagi. Pean tõdema, et see oli üks meeldivamaid esinemisi mul ja mis kõige lahedam, me tegime selle ära kahekesi- mina ja Tormi. Alati peale sellist õnnestunud esinemist tuleb kusagilt minusse uus energia ning kõik tundub äkki võimalik. Seepärast otsustasin ka seda blogi kirjutada. Siia läheb kõik, ei mitte mu eraelu, vaid minu impromõtted. Seda eelkõige seetõttu, et seda esimest mul pole. Olen ainult kuulnud seda sõna ja aiman, mida see võiks tähendada. "Kunst on varjata kunsti"