Ma tean, ma saan aru

Ma olen tegelenud improvisatsiooniga alates aastast 2010. Kaheksa kuud selles perioodist olin ajateenistuses. Ma käisin 2012 aasta suvel Chicagos seda kunsti veel eraldi õppimas. Ma olen oma teekonna algul ja rännak on pikk, see on kindel. Mulle räägiti Chicagos, et improstseenid, mis ebaõnnestuvad, lähevad aia taha juba esimese kümne sekundiga. Mulle ja mu klassikaaslastele rõhutati, kui oluline on tähelepanu stseeni algul. Minu suur eeskuju ja austatud õpetaja Trent Pancy ütles oma töötoas 2011 aasta augustis, et esimene repiilk ongi sinu stseen. Jah, ma olin seda kuulnud, mulle oli seda öeldud, ma teadsin seda. Ma mäletasin seda. Siiski ei saanud ma sellest päriselt aru. Ma arvasin, et sain, kuid ei. Kaugeltki mitte ja minu suurimaks möödalaskmiseks oligi mõtteviis, "Ma tean, ma saan aru." 

Mina ja Mihkel tegime kahekesi proove just enne aastavahetust ja kuna me olime kahekesi, siis otsustasime teha palju sooloharjutusi ning stseeni alustamist. Me analüüsisime igat tegu nii põhjalikult kui oskasime. Miks see oli hea ja see mitte? Siis see juhtus. Ma sain aru, et ma polnud siiani ikka mõistnud, mida tähendab partneri kuulamine. Ma ei taha siin kirjutada ja analüüsida tähelepanelikkust, vaid mõtteviisi "Ma tean, ma saan aru" See on kogu õppimise alus minu meelest. Ma arvasin, et tean midagi ning ei tegelenud sellega enam, kuid lähemal uurimisel selgus, et teadmisel ja mõistmisel on vahe ja vahe seisneb selles, kas sa oskad seda rakendada või mitte. Saades paremat aimu, mida tähendab partneri kuulamine stseeni algul, muutusin ma paremaks impronäitlejaks. Siiski ma rõhutan, et ma ikka ei mõista seda täielikult, vaid mul on lihtsalt parem ettekujutus. Vähemalt ei korda ma seda sama viga. 

  "Õppijad pärivad maailma, aga kõiketeadjad elavad maailmas, mida enam ei eksisteeri" 

(Eric Hofferile)