Mõttelend

Oma esimese postitusena tahaksin jagada teiega paari mõtet, mis mul peas on pikemat aega olnud.

Mida sa kardad? Kõigil meil on omad salajased hirmud, millest tihti keegi kas ei taha või julge rääkida. Fakt, mille ma õppisin alles hiljuti, on see, et seni kuni meil on hirm millegi ees, saab meid kontrollida. Me teeme ükskõik mida, et selle hirmuga mitte vastakuti seista. Kõige levinum hirm on surm. Me kardame surra, kuigi keegi ei tea kindlalt, mis meist tegelikult peale seda saab. Sama kehtib ka impro stseenides. Me ei tea kunagi mis hakkab laval toimuma, enne kui see juba toimub. Nagu ka oma elu, saab impro stseene vaadata ainult läbi tahavaate peegli, sest keegi ei tea ja näe kindlalt, mida toob tulevik.  Kui me kardaks liikuda edasi oma stseenides samamoodi nagu paljud meist kardavad seda elus, algaks stseen ilmselt kartuli koorimisega ja lõppekski paari minuti pärast seal samas. Sain hiljuti võitu oma viimasest hirmust - surm. Seda kõike tänu budismi ja Alan Wattsi loengute abile. Ma tunnen ennast laval ja igapäevaelus mitu korda vabamalt ja ma suudan teha kõike mida ma vaid tahan. Ainult siis, kui me ei karda enam midagi, oleme me me suutelised tegema kõike mis tahame. 

Elu on mäng ja tihtipeale inimesed võtavad seda liiga tõsiselt. Minnakse tööle sinna kus saab või ülikooli lihtsalt sellepärast, et ühiskond seda soosib. Me oleme selles rutiinis ära unustanud elu nautida ja oma unistusi täita. Minu unistus on saada professionaalseks meelelahutajaks ja läbi selle pakkuda inimestele meelelahutust ja vaheldust igapäevaelust. Raha on vaid boonus selle asja juures, mida ma saan kasutada oma perele leiva ostmiseks ja samas ka abivajajate aitamiseks.

Ma pole kunagi tahtnud olla see inimene, keda keegi kardaks või põlgaks. Samas ma ei näe, et peaksin ka kellelegi pugema hakkama või neil järgi jooksma, et nende tähelepanu või nõusolekut saada. Maailmas on piisavalt vihkamist, mis levib kiiremini kui katk, ja ma ei näe, et peaksin seda juurde tootma. Pigem just leevendama. Ma tean, et raske on olla õnnelik kui me oleme Eestis igapäevaselt ümbritsetud kaasmaalastest, kes vaatavad meile otsa näoga "Mida p*rset sa siin õitsed?". Sellepärast kutsungi ülesse igat ühte kes seda loeb, olema igapäevaselt nii positiivne kui suudab. Te näete ja veel enam tunnete vahet. Inimesed, kes leiavad igapäevaselt huumorit ainult teiste ebaõnnestumistest või vigadest, on õnnetud inimesed. Nad harjuvad ära vigade nägemisega ja selle tõttu näevad neid üha enam ka endas. See on surnud ring ja nende elu hakkabki koosnema vaid vigade nägemisest.

Me oleme nagu puuoksad. Kui me oleme eraldi, lebame lihtsalt maas, aga kui me paneme kaks tükki kokku, seisame me tugevalt püsti ja toetame üksteist. Mõelda veel, mida me suudame teha kui paneme kokku juba kolm või enam oksa. Ma arvan, et kui panime kokku pundi tugevaid oksasid, sündiski sellest Improgrupp Improkraatia.